Paju memoriaalil toimus reedel, 31. jaanuaril mälestustseremoonia meenutamaks 106. aasta möödumist Vabadussõja ühest ohvriterohkeimast lahingust, mille käigus langes partisanide pataljoni ülem leitnant Julius Kuperjanov.
Diviisi 2. jalaväebrigaadi Kuperjanovi jalaväepataljoni ülema kolonelleitnant Jaan Kesseli sõnul lõi Paju lahing tingimused vastase väljalöömiseks lõunarindel. „Lahingute võidud ja kaotused kahvatuvad rahva võitlustahte ja usu kõrval oma väesse, valmiduse eest võidelda oma vabaduse eest viimase võimaluseni. Julius Kuperjanov sütitas rahva võitlustahte, usu, et üheskoos saame vastu kui tahes suurele vastasele. Selles võitluses andis ta kõik ja veel enam. Rahva ja riigi vabaduse kaitsel ei kõhelnud toona ega kõhkle ka tänased kuperjanovlased, kes on osa sellest rahvast, keda ei ole võimalik murda. Rahvast, kes ei alistu, vaid võitleb lõpuni oma vabaduse eest. Ei ole kedagi teist, vaid olemegi meie, kes seda kohustust eelnevate ja tulevaste põlvede eest kannavad,“ ütles oma kõnes kolonelleitnant Kessel.
Paju memoriaalile asetasid pärjad Kuperjanovi jalaväepataljoni, Kaitseliidu Valga maleva ja Valga valla esindajad. Paju lahingu aastapäeva tseremoonia korraldas Kaitseliidu Valga malev koostöös Valga valla ja Valga Sõjamuuseumiga.
Lisaks Paju memoriaalile asetati pärjad ka Paju mõisa pargis asuva Põhja Poegade mälestuskivi jalamile.
Paju lahing oli osa 1919. aasta alguses hoo sisse saanud Eesti rahvaväe vastupealetungist Nõukogude vägede vastu. Eesti rahvaväe poolt osalesid lahingus Julius Kuperjanovi juhitud Tartu partisanide pataljon ning Soome vabatahtlikest koosnenud Põhja Poegade rügemendi võitlejad, Paju mõisa kaitsesid Läti punased kütid. Paju lahingut peetakse Vabadussõja veriseimaks lahinguks: kuperjanovlased kaotasid langenute ja haavatutena 72 ning Põhja Pojad 68 võitlejat. Teiste hulgas sai Paju väljadel surmavalt haavata ka leitnant Julius Kuperjanov, kes suri kaks päeva hiljem Tartus.