Urmas Reinsalu: soodne elekter ja varustuskindlus on vajalikud nii julgeoleku, majanduse konkurentsivõime kui ka inimeste toimetuleku tagamiseks

Urmas Reinsalu ülevaade tänase valitsuse energiapoliitilistest valikutest ja otsustest.

Olukord on tõsine ja selles valguses on minu lähtekoht, härra peaminister, et jõuetut juhtimist me praegu lubada ei saa. Nõrk juhtimine tähendab kriitilistes valdkondades ka nõrka poliitikat. See ilmneb mitmes põhimõttelises asjas.

Esimene punkt, kõneldes organisatsiooni juhtimisest: üle poole aasta on möödunud peaministri vahetusest, kuid valitsus töötab jätkuvalt Kaja Kallase tööplaani alusel. Ametnike kommentaarid on väga lihtsad: osasid asju sealt täidame, osasid asju ei täida.

Teine näide, personalijuhtimine. Segadus, mis puudutab manöövreid riigisekretäri ametikoha ümber, on avalikkusele paraku valuliselt teada.

Kolmas küsimus puudutab finantsjuhtimist. See on juba sümptomaatiline: kui Kallase valitsuse ajal avastati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi realt, et 100 miljonit eurot on üle, siis nüüd korraga valitsuse liikmed eesotsas peaministriga annavad kommentaare: näete, lugesime ka pärast seadusena vastuvõtmist riigieelarve läbi ja tõepoolest avastasime, et seletuskirjas leidub formuleering, mis võimaldab tõlgendada finantseerimistehingu lubatavust 100 miljoni euro ulatuses gaasielektrijaama rahastamiseks.

Sellises keskkonnas jõuame praegu väga tõsiste energeetikavalikute juurde. Meil on objektiivselt väga dramaatilised tehiolud, alates terroriaktidest meie veealuse taristu, Estlink 2 pihta, kuni paratamatult objektiivseteni, nii-öelda läbilaskevõimaluste ahenemiseni seoses desünkroniseerimisega veebruaris. Selles olukorras valitsus arutas 26. detsembril, arutas 2. jaanuaril kujunenud olukorda. Ja kahjuks ma pean nentima, et ühtegi konkreetset otsust ei ole tulnud.

Kiisa avariielektrijaama kasutuselevõtu kohta otsustati: analüüsime.

Taastuvenergiatasude kohta, mille puhul valitsuse formuleering on neid energiaintensiivsetele ettevõtetele vähendada: analüüsime.

Kolmandaks, mis puudutab Narva investeeringut, ka selles küsimuses nagu nentis ka Eesti Energia juhatuse esimees, õiguslikku otsust tegelikkuses reaalselt valitsus ei langetanud.

Praeguses olukorras me peame energiapoliitikas suhtuma tõsiselt vajadusse tagada tingimusteta meie varustuskindlus ja teiseks, mitte iga hinna eest, vaid sellises olukorras, kus meil on minimaalne prognoositavus elektrienergia hinna osas.

Paraku objektiivsed asjaolud, mis on välja kujunenud, ja valitsuse kahetsusväärselt loid käitumine ei luba väita, et kindlustunne on mõlemas eesmärgipüstituses tagatud. Ja see algab kahjuks irrelevantsest olukorra diagnoosist.

Kliimaminister ütleb, et sellel aastal elektrienergia hind odavneb. Kahjuks, ma pean tunnistama, ei kujune lähikuudel sugugi elektrienergia hind selliseks, nagu on väidetud Estlink 2 ründamise järel – hinnatõus 1,4 senti kilovattist. Me kõneleme siin märksa tõsisematest ja ulatuslikumatest hinnatõusudest.

Mida me peame tegema? Esiteks tuleb enesestmõistetavalt tagada piiranguteta põlevkivijaamade töösuutlikkus kriitilises olukorras. Eelmise aasta detsembris kerkis esile tohuvabohu, kui valitsusliikmed ja kõrgemad ametnikud ähvardasid energiajuhte, et me hakkame teid uurima teid kriminaalasjades, kui põlevkivijaamad ei täida keskkonnanõudeid. Ja mis oli selle vastus? Eesti Energia väljus põlevkivijaamadega turult. Tekitati tegelikult šokiolukord, mis puudutab varustuskindluse tagamist. Alles selle sammu järel saavutati kompromiss, mis lubab kolme ploki puhul toota maksimaalselt 1500 tundi. Minu ettepanek valitsusele on: võtke maha need piirajad praeguses olukorras, opereerige reaalsusega, vähendage riske!

Teine küsimus, mis puudutab enesestmõistetavalt CO2-emissioonikaubanduse tasude kõrvaldamist põlevkivienergeetika hinnalt, lõpphinnalt. Eksitavad on valitsuse esindajate väited, nagu need absoluudis poleks ka muudetud CO2-emissioonikaubanduse reeglite järgi võimalikud. Ma olen korduvalt kutsunud üles valitsust: võtke ette, lugege, töötage, opereerige kehtiva Euroopa õiguse alusel, töötage elektrituru direktiiviga! Ja enesestmõistetavalt on avameelne üleskutse ka avada dialoog Euroopa Komisjoniga, selleks et sellises keskkonnas näha ette ka CO2-koormuse vabalt juhitava võimsuse täies mahus rakendamine.

Need ettepanekud, härra peaminister, millega valitsus opereerib, analüüsime neid lähemalt!

Narva 100+60 megavatiga uue gaasijaama ehitamine tipukoormuste vähendamiseks. Anname endale reaalselt aru: selle jaama minimaalne valmimisaeg on kas selle dekaadi lõpus või järgmise alul. See ei ole lähiaastate küsimus. Kahetsusväärselt ilmutab valitsuse jõuetust see, mida tunnistas endine rahandusminister Mart Võrklaev. Ta ütles: valitsuse suutmatus ja võimetus aasta otsa seoses sotside blokeerimisega energeetikaalastes küsimustes otsuseid langetada. Väga tähelepanuväärne avaldus endise rahandusministri poolt.

Nüüd teine küsimus. Kui me võtame taastuvenergia tasu temaatika: valitsuse kavatsus, vähemalt selliselt, nagu praegu kirjeldatud, on jätta kokku kogutav summa samaks, aga asetada väiketarbijatele, nii ettevõtetele kui eratarbijatele, suurem koormus ja alandada seda suurematele tarbijatele. See on problemaatiline, sest nii ei võeta maha inflatsioonilist koormust ühiskonnas. Praeguses kriisis tuleb valitsusel loobuda eksperimentidest. See ettepanek, mis puudutab 100-protsendilist taastuvenergia mahtu kogu meie tarbimises 2035. aastaks, tuleb paraku kõrvaldada. See ei vasta täna ühiskonna vajadustele. Seda tuleb avameelselt tunnistada. Meil ei ole mõtet praeguses kriitilises olukorras tegeleda vaakumis eksisteeriva ideoloogiaga.

Härra peaminister, on kaks sammu, millega valitsus on 2024. aasta vaates tegelenud teie juhtimisel, kui te olite kliimaminister ja ka praegu peaministrina: need on energiamajanduse arengukava 2035 ja kliimaseadus.

Energiamajanduse arengukava 2035 – selle kohta on andnud vägagi tervikliku käsitluse kaubandus-tööstuskoda ettevõtjate esindusorganisatsioonina. Nad toovad välja selle põhimõttelise lahknevuse, et te opereerite ideoloogilise eesmärgiga, olete seadnud üldeesmärgiks arengukavale, et energiamajandus on kliimapoliitika eesmärkidega kooskõlas. Punkt.

Kaubandus-tööstuskoda juhib väga õieti tähelepanu, et üldeesmärk peaks sisaldama endas ka Eesti majanduse konkurentsivõimet ehk tegelikult ka regiooni hinna taskukohasust. Kui te olete pannud vale üldeesmärgi ja opereerite sellega, et valitsuse eesmärk on tagada juhuelektri maht kogu Eesti tarbimise ulatuses 2035. aastaks, siis ka praktilised lahendusteed hakkavad kiskuma kiiva.

Kui vaadata kaubandus-tööstuskoja hinnangut sellele, mis puudutab energiamajanduse arengukava, siis Kliimaministeeriumi arvutused, teie valitsuse arvutused, mis puudutavad elektri lõpphinna prognoosi, pole lühidalt kokku võttes arusaadavad.

Ma küsisin teilt kunagi, mõned kuud tagasi, kust te olete need numbrid võtnud. Teie vastus mulle oli: aga need on kõik avalikkusele kättesaadavad, nende arvestus. Küsisin need välja, aga rohkem kui kaks slaidi minu käsutusse ei ole jõudnud, millega opereerib kogu Eesti ühiskond. Ja tuleb tunnistada: majanduseksperdid, majanduse huviorganisatsioonid ütlevad, et nendel arvestustel puudub minimaalne pädevus.

Teiseks puudub igasugune selgus, mis puudutab tuuleparkide toetusi. Te olete valinud ühe põhimõttelise, ideoloogilise valiku, et ühte tootmistüüpi tuleks eelistada teistele. Ehk tehnoloogianeutraalsust ei ole võetud energiamajanduse arengukavas lähtekohaks ning sellest tulenevalt omakorda kliimaseaduses. Ja see on vägagi häiriv probleem.

Kui vaadata seda konteksti, nii kliimaseadust kui ka energiamajanduse arengukava, siis seda investeerimiskeskkonda, kui te räägite siia energiamahukate investorite meelitamisest ja ka Eesti tööstuse potentsiaali realiseerimisest, me paraku nendest dokumentidest ühiskonnana ei leia. Eesti ettevõtjad ei leia ja ei leia sealhulgas ka välisinvestorid. See on põhimõtteline probleem, kui me räägime elektrienergia investeerimisest tehnoloogianeutraalselt ja räägime sellest, et tööstusinvesteeringuid on tarvilik tagada mingisugusegi prognoositava stabiilsuse keskkonnas.

Vaadake, kui me kõneleme pikaajalistest valikutest … Te tõite siin esile, otsekui teie oponentide käsitlus on soov kõrgemast elektri hinnast. Vastupidi, meie huvi on, et elektrienergia hinnatase oleks just nimelt keskne ülesandepüstitus koos varustuskindlusega. Need peavad olema kaks kõige esmast ja keskset eesmärki – julgeolekuliselt, majanduse konkurentsivõime loogikas, aga ka inimeste toimetuleku loogikas. Aga loomulikult, keskkonnahoid ja kaasnevad eesmärgid ei tohi olla radikaalselt rikutud.

Aga kui te asetate vale lähtekoha ka ülesande, peaeesmärgi püstitusele, nagu ma tsiteerisin kaubandus-tööstuskoja kriitikat, siis tulevad teile ka paraku õblukese kvaliteediga järelmid. Polegi imestada, et te peate mõeldavaks seda, et nende eesmärkide realiseerimiseks kliimaseaduses näete te ette ainuüksi elektrienergia tootmisel mitmekordistada juhuelektri mahtu, suurusjärguna investeeringuteks 10 miljardit eurot. Need on teie enda valitsuse küll õblukesed, piisava kvaliteedita, aga karakteristikud sammud selle eesmärgi saavutamiseks.

Nii et ma näen seda sisu probleemi, mis puudutab valitsuse vaadet energeetikale. Siin me peame tekitama õige lähtenurga, sest praegune logiseb. Teine, mida ma osutasin ka varem, me peame praegu kriitilises olukorras, mis energeetika valdkonnas valitseb, langetama otsuseid, mille keskmes on meie rahvuslikud, energiajulgeoleku ja majanduse konkurentsivõime huvid.

Praeguses olukorras me vajame ideoloogiavaba, praktilistest juhtimisvalikutest tõukuvat otsustamiskeskkonda. Selleks meil on olemas piisavalt ekspertiisi Eestis, ma kinnitan teile.