Saladiil tuleb prügikasti visata ja kliimaministeerium laiali saata. Tagasi peaks astuma nii Alender kui Michal

Eile ilmsiks tulnud valitsuse hämamisest Eestile elutähtsates küsimustes – meretuuleparkidest oodatav majanduslik kasu osutus märgatavalt väiksemaks neile ette nähtud riiklikest toetusest – ei olnud kahjuks üllatav.

Kui nii olulisi küsimusi hakatakse lahendama tagatubades, kolme valitsuserakonna juhi saladiilide kaudu, siis ongi alati oodata, et otsused osutuvad ühiskonnale kahjulikeks.

Valitsus astus pool sammu tagasi, lubas loobuda meretuuleparkide toetamisest pakutud kujul. See ei ole aga tehtud kahju heastamiseks kaugeltki piisav – ka ülejäänud saladiil, mida nn kolme sotsi koalitsiooni juhid Kristen Michal, Lauri Läänemets ja Kristina Kallas „energeetikaplaaniks“ nimetavad, sisaldab ebavajalikke ja maksumaksjale otseselt kahjulikke eesmärke.

Esiteks – kas on üldse täiesti kindel, et tuuleparke peab doteerima? Soomes on viimased tuulepargid ehitatud ilma toetuseta, see peaks olema ka meie eesmärk – mitte maksta energiale ilmaasjata peale, et meie elektrihind oleks lähinaabritega võrreldes konkurentsivõimeline, mitte Soomest-Rootsist kaks korda kallim nagu praegu.

Kui Soome energeetikud suudavad ilma toetuseta toimetada, siis miks me enda ettevõtjate võimekust niimoodi alahindame?

Õigupoolest, kui numbrid muud moodi kokku ei tule, siis võib minimaalses võimalikus mahus ka toetusi maksta, selge see. Praeguse „energeetikaplaani“ üks tülgastavamaid tahke on aga asjaolu, et kava aluseks olnud analüüse pole siiamaani (!) avalikkusega jagatud. Me isegi ei tea, mis eeldustele need mahud ja mõtted tuginevad.

Seetõttu ei tohi selle plaaniga ka mitte mingil kujul edasi minna. Näiteks on seal nähtud ette väga helde toetus Paldiski vesisalvestile – 15 aastaks 525 miljonit ehk 35 miljonit eurot aastas. Miks toetatakse just seda ettevõtet? Mis on eesmärk, millistele arvutustele see tugineb? Vastuseid pole. Küll on aga teada, et Eestis rajatakse salvesteid – akuparke, mitte vesisalvesteid – juba ka turutingimustel, ilma igasuguse toetuseta.

Ei ole võimalik kuidagi mõista, kuidas toetus Paldiski vesisalvestile aitaks lahendada Eesti peamist energeetika-alast probleemi, konkurentsivõimetult kõrget elektrihinda.

Maailmapraktika on tõestanud, et maatuuleparke ja akusalvesteid on võimalik rajada turutingimustel. Kui aga Eestis tõesti kuidagi ilma toetusteta hakkama ei saa, siis tuleb need kõige vähemalt hoida tehnoloogiliselt neutraalsed. Niimoodi et konkureerida saavad ka tuumajaam, vesisalvesti kõrval ka akuparkidega opereerivad ettevõtjad, meretuuleparkidega samadel tingimustel ka maatuulepargid.

Odava baasenergia saamiseks pole meil ilmselt tulevikus muud varianti kui tuumajaam. See tähendab, et kliimaminsteerium peaks kiirustama vastava seadusandluse ettevalmistamisega.

Kõige kiiremini tooks meile odava elektri uus välisühendus Soomega. Estlink 3 ühenduskaabli rajamisega tuleb pihta hakata varem, kui seni plaanitud, näiteks sihtida, et see saaks valmis juba 2030. aastal, mitte viis aastat hiljem, nagu praegu kavas.

Omaette küsimus on kliimaministeeriumis kui säärases

Parempoolsed juhtisid juba selle monstrumi moodustamise ajal tähelepanu tõigale, et nii ulatuslikku vastutusala ei suuda juhtida üks inimene, olgu ta nii võimekas kui tahes.

Kliimaminister Yoko Alenderi valitsemise ajal tema selja taga toimunud parteijuhtide saladiili järgi on selge, et see ministeerium tuleb laiali saata, mõistliku suurusega tükkide kaupa rohkemate inimeste vahel ära jaotada.

Niikaua kui seda pole võimalik teha, riigikogu valimised on ju alles kahe aasta pärast, peab aga praegune kliimaminister tagasi astuma. Sellise kaaluga fopaa peale ei saa lihtsalt õlgu kehitada ja edaspidigi valitsuse pressikonverentsil uutest saavutustest kõneleda.

Samas on selge, et kõnealuse saladiiliga polnud Alenderil liiga palju kokkupuudet, see oli puhtalt parteijuhtide asi. Seega peab oma ametikohalt taanduma ka endine kliimaminister, nüüdne peaminister Kristen Michal. On ilmselge, et hämamisega vahele jäänud poliitiku koht ei saa olla Eesti Vabariigi valitsuses, liiati veel peaministritoolil. Kui jutt ja tegelikkus lahknevad sadade miljonite eurode ulatuses, siis on aeg jalga puhata.

Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 21.02.2025: https://epl.delfi.ee/artikkel/120358625/andrus-kaarelson-saladiil-tuleb-prugikasti-visata-ja-kliimaministeerium-laiali-saata-tagasi-peaks-astuma-nii-alender-kui-michal