„Jah!“ eestikeelsele haridusele, aga mitte minu klassis

Ilmselgelt on võõrkeeles ja mitmekeelses klassis õppimine keeruline. Kui õpilased on erineva keeletasemega, kulub õpetajal nende toetamiseks rohkem aega ja klassikaaslased peavad kannatlikult ootama. Kardetakse, et eesti lapsed jäävad keeleõppijate tõttu heast haridusest ilma, sest peas on hirmutav kujutluspilt, kuidas pool klassist ei saa sõnagi aru ja teine pool klassist vaatab igavusest lakke. Tegelikult saavad õpilased väga hästi koos töötada: kes keelt või teemat paremini oskab, selgitab pinginaabrile või pusitakse väiksemates rümades koos, võrreldakse üksteise lahenduskäike, proovitakse oma sõnadega ümber sõnastada – õpilased harjutavad päriseluks, kus samamoodi peab ühiselt probleeme lahendama ning kõigi võimed ja teadmised on erinevad. Keelelised raskused ei kesta igavesti, vaid mööduvad seda kiiremini, mida rohkem õpilased omavahel ja õpetajaga eesti keeles suhtlevad.

Selle asemel, et mõelda, kuidas muukeelsed lapsed kuhugi mujale saata või kuidas neid jagada (meenutan siinkohal, et linnades on valikut, aga mujal Eestis ei pruugi teisi koole lähedal asuda), keskendugem hoopis õpilaste ja õpetajate toetamisele. Õpetajalt nõuab mitmekeelne klass palju rohkem ettevalmistust (kohandatud õppematerjalid, abivahendid) ja tunnis õpilaste abistamist. Nii mõnigi õpetaja tunneb, et on vette visatud ja peab kuidagi kõiki päästma. Puudu on nii metoodilisest ettevalmistusest kui ka õppematerjalidest.

Õpetamise toetamiseks vajavad õpetajad veel konkreetsemaid nõuandeid, kuidas lõimida mingi osaoskuse õpetamine ja keeleõpe, mis nippe ühe või teise mure puhul kasutada, kuidas toetada erivajadusega õpilasi või kuidas õpilast hinnata, kui õppekava nõuab oskusi, mis õpilase keeletaseme juures pole veel võimalik. Minu hinnangul ei piisa ainult üldisest lõimitud aine- ja keeleõppe või eesti keele kursusest, vaid iga õppeaine ja vanuseaste vajab eraldi metoodikat koos näidisülesannete ja -kavadega. Kindlasti leidub ka suurepäraseid õpetajaid, kes kohe naudivad uute meetodite ja õpikeskkondade katsetamist, kuid olukorras, kus õpetajad kannatavad niigi ülekoormuse all, on õppematerjalide ja metoodiliste abivahendite pakkumine üks viis nende koormuse vähendamiseks.

Olemasolevate õppematerjalide häda on, et ükski komplekt ei kata kõiki vajadusi, kui tunnis on erineva keeleoskusega õpilased. Häid õppekirjanduse näiteid tasub otsida meie põhjanaabritelt, näiteks mõnda õppekomplekti antakse välja mitmes versioonis. Teemad ja kujundus on samad, et kõik õpilased saaksid korraga sama lehekülje lahti võtta, aga lisaks tavalisele versioonile saab tellida kohandatud versiooni, kus on lihtsam sõnastus ja ülesanded, näiteks vastusevariandid või lõpeta lause, samas kui pinginaaber peab vastama küsimusele täislausetega.

Eestis koostavad õpetajad materjale käsitsi (sageli oma vabast ajast) või lubavad õpilastel kasutada tõlkevahendeid. Pidevad ületunnid ja rätsepatöö põletavad õpetajad läbi. Samuti ei arenda Google Translate’iga lausete tõlkimine õpilaste eesti keele oskust. Kutsun kirjastusi ja õppematerjalide loojaid üles toetama õpetajaid ja õpilasi eestikeelsele õppele üleminekul niimoodi, et tunnis võib olla küll 24 erinevat last, aga mitte 24 erinevat õppematerjali. Eesti keele omandamiseks tuleb luua õppimist toetavad tingimused.

Arvamuslugu ilmus ERR-is 24.01.2025: https://www.err.ee/1609585337/liina-maurer-eesti-keele-omandamiseks-on-vaja-oppimist-toetavaid-tingimusi