Gaasijaama ehitamine on Ida-Virumaa suhtes ebaõiglane

Energiamajanduse arengukava (ENMAK) eelnõus toodud arvude järgi on Eesti elektritootmise võimsus alates 2016. aastast vähenenud rohkem kui poole võrra, tarbimine pole samal ajal vähenenud. Seega ei suuda Eesti praegu oma elektritarbimise vajadust katta ja on elektri importija (2016. aastal oli Eesti eksportija). Teisisõnu esineb Eestis probleeme energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamisega. Estlink 2 näitel lisanduvad probleemid energiasüsteemi enda vastupanuvõimega.

Taolise olukorra on tekitanud erinevate otsuste ja otsuste tegemata jätmiste jada, millele lisandub Euroopa Liidu heitkaubandussüsteemi süsinikdioksiidi hind. Iga tonni põlevkivi ja muu fossiilse kütuse põletamisel tekkiva CO₂ eest makstav tasu suurendab veelgi elektri hinda ja seega ka selle importi.

Ehkki seadusi, mis reguleeriksid põlevkivi kaevandamist ja selle kasutamisest loobumist, ei ole, on valitsuse seisukoht, et põlevkivist elektritootmine lõpetatakse 2035. aastaks ning õlitootmine 2040. aastaks.

Kliimamuutuste leevendamine on vajalik, kuid peab olema õiglane

On tervitatav, et põlevkivi põletamisest, nagu kõigist teistest fossiilsetest energiaallikatest, loobutakse, sest sellega lisatakse kaua aega maapõues tallel olnud süsinikku atmosfääri, mis kliimasüsteemi soojenemist võimendab. Kuid sama oluline kui lõppeesmärk on see, kuidas fossiilsetest kütustest loobutakse ehk ülemineku protsess ise. See ei tohiks tähendada vanade tootmisviiside sulgemist enne, kui uued on valmis. Selline käitumine asetab inimesed ja ettevõtted raskesse olukorda. Seetõttu räägitakse õiglasest üleminekust.

Õiglane üleminek ei ole ainult raha jagamine fossiilkütuste tootmisest ja põletamisest sõltuvates regioonides, nagu seda on meie Ida-Virumaa, vaid tegu on õiglustunde tagamisega kohalikele elanikele ja ettevõtetele. Et nad ei tunneks, et neilt võetakse sissetulek ja tulevik koos väärikusega. Et nad saaksid kaasa rääkida, otsustada ja olla osa piirkonna ümberkujundamisest.

Kohalikest inimestest ülesõitmine ei ole toonud üheski piirkonnas ega riigis soovitud tulemusi. Pigem aitab see võimule äärmuslikke jõude, kes kogu kliimamuutustega tegelemisele ja puhta energia tootmisele vilistavad. Samuti ei aita inimestega mittearvestamine kaasa nende kaitsetahtele ega riigimeelsusele.

Ka uue maagaasil põhineva soojuselektrijaama ehitamine Narva või kuhu iganes on eelkõige ebaõiglane idavirumaalaste suhtes, kes on pikalt juba pidanud kuulma, kuidas põlevkivi on halb ja kuidas nende töökohad kaovad.

Maagaas on ju samuti fossiilne kütus, mis siis, et põletamisel veidi väiksema CO₂ heitega. Aga kui imporditava maagaasi kogu elutsükli CO₂-te vaadata, siis sõltub kõik sellest, kuidas ja kus maagaas on toodetud ning kuidas ja millega seda transporditakse. Miks see on siis parem kui meie oma kaevandatud põlevkivi? Viimase puhul on töökohad vähemalt Eestis ja keegi väljaspool riiki ei saa seada tingimusi selle tarnimiseks.

Tõsi on, et mõnisada miljonit eurot EL-i õiglase ülemineku fondi raha investeeritakse uutesse ettevõtetesse Ida-Virumaal, aga kui paljud nendest töökohtadest (näiteks filmilinnakus või kirveviskamise keskuses) on need, mida põlevkiviinsenerid või -kaevurid ihaldavad, on teadmata.

Kui me EL-i rahastatud CINTRAN-i õiglase üleminekuga tegelevat teadusprojekti, mille üheks uurimisregiooniks oli Ida-Virumaa, Jõhvis eelmisel aastal tutvustasime ja rääkisime kohalike elanikega arvestamisest ja sellest, et nad peaksid ise oma tuleviku kujundamises kaasa rääkima, siis tõusis üks härra püsti ja ütles, et idavirumaalased teavad seda kõike juba 30 aastat, aga midagi pole muutunud. Teine mainis, et suhtumine pealinna poolt on nagu lollidemaasse. Sellise olukorra tulemusena lahkuvad inimesed mujale paremat elu otsima.

Neli aastat kestnud uurimistöö põhjal koostas projekti meeskond ka töötulemusi kokkuvõtvad sõnumid, mis on allpool täies mahus, kuid minu oma sõnadega ära toodud.

Õiglane üleminek Ida-Virumaale – julgeoleku ja tuleviku võti

Ida-Virumaa õiglane vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele üleminek on rohkem kui lihtsalt kohaliku majanduse ümberkujundamine, see on regionaalse ja riikliku julgeoleku küsimus. Selle saavutamine nõuab strateegilisi otsuseid, pühendumist ja kohalike inimeste kaasamist.

Venemaa sõda Ukraina vastu on näidanud, et lootused Ida-Virumaale kui Venemaa turgudega kaubandussõlmpunktile on jäädavalt luhtunud. Nüüd tuleks suunata ja meelitada piirkonda investeeringuid, et teha Ida-Virumaast mitte ainult majanduslik, vaid ka geopoliitiline kaitsevõime kese. See tähendab piirkonna muutmist tugeva majandusliku ja sotsiaalse kaitsevalli osaks Vladimir Putini Venemaa ohtude vastu. Samal ajal on selge, et just õiglus on üleminekul vähese süsinikdioksiidiheitega majandusele võtmetähtsusega.

Kohalike elanike ja omavalitsuste võimestamine, selge juht ja läbipaistvad strateegiad on hädavajalikud, et tagada ülemineku õiglus. Ilma nende komponentideta jäävad Ida-Virumaa inimesed ja ettevõtted lootusetult hammasrataste vahele. Üleminek peab olema selgelt juhitud protsess, kus kõik asjaosalised saavad oma panuse anda ja oma õigusi kehtestada.

Miks vajab õiglane üleminek Ida-Virumaal erilist tähelepanu?

Ida-Virumaa majanduslik seis on hetkel kehv. Võrreldes Euroopa ja Eesti keskmisega on piirkonna arengutase madalam, mis muudab selle eriti haavatavaks. Kui majanduslik baas oleks tugevam, oleks ka üleminek valutum ja vähem probleemne. Samuti looks parem majandusseis võimalusi mitmekesistada piirkonna majandust ning vähendada sõltuvust kaevandamisest ja energiatootmisest.

Ida-Virumaa väiksus ja piiratud majanduslik mitmekesisus teevad selle eriti haavatavaks. Piirkonnal puuduvad tugevad lobistid, kes suudaksid piirkonna huve kaitsta riiklikul ja Euroopa tasandil. See jätab Ida-Virumaa ülemineku otsustusprotsessidest sageli kõrvale ja tähendab, et kohalikud kogukonnad jäävad ilma vajalikest ressurssidest ja toetusest.

Mida on vaja teha?

1. Majanduslikku taset tuleb parandada. See on eeltingimus, et piirkond suudaks edukalt üleminekuga kohaneda.
2. Protsessi omanik ja õiglane teekaart. Õigluse aitaks tagada selge juht, kes vastutab üleminekuprotsessi eest ja töötab koos kohalike elanike, ettevõtete ametiasutuste ja omavalitsustega. Seejuures peab protsess olema kõigile osapooltele arusaadav ja usaldusväärne.
3. Sisuline kaasamine. Valitsus ei saa edasi lükata kohalike elanike ja ettevõtetega konsulteerimist. Inimestel peab olema võimalus sisuliselt (mitte näiliselt) kaasa rääkida oma kodukandi tuleviku üle.
4. Ebaõigluste tuvastamine ja leevendamine. Olemasolevad probleemid ja ebaõiglused tuleb lahendada, et kavandada tulevased struktuurimuutused õiglaselt.
5. Sotsiaalmajanduslike mõjude hindamine. Enne põlevkivienergeetikast loobumist on hädavajalik hinnata selle mõju ja kavandada tõhusad mehhanismid, mis aitavad kohalikel inimestel ja ettevõtetel muutustega toime tulla.

Tuleviku kujundamine koos kohalikega

Õiglase ülemineku edu ei seisne üksnes poliitikute otsustes ega Euroopa Liidu rahastuses. Kaalukeeleks on kohalike inimeste heaolu, identiteet ja osalus. Kui Ida-Virumaa elanikud kõrvale jäetakse või nende vajadusi eiratakse, jäävad piirkonna probleemid lahendamata ja muutuste vastuseis suureneb.

Õiglane üleminek Ida-Virumaal on test, mis näitab, kas suudame teha kliimamuutuste poliitikat, mis ei jäta inimesi maha. Ilma selleta ei saavutata ei regionaalseid ega riiklikke eesmärke. Aeg on luua uus tulevik, kus arvestame nii õigluse kui ka julgeolekuga.

Arvamuslugu ilmus ERR-is 17.01.2025: https://www.err.ee/1609579111/annela-anger-kraavi-gaasijaama-ehitamine-on-ida-virumaa-suhtes-ebaoiglane