Reformierakond Tänavune Müncheni julgeolekukonverents võib edaspidi tähistada väga erineva ajastu algust. See võib osutuda hetkeks, mil lõplikult selgub Euroopa Liidu marginaliseerumine geopoliitilise jõukesena. See võib osutuda nädalavahetuseks, mil Euroopa võttis ennast kokku ja otsustas ise oma saatust määrata. See võib osutuda kummaliseks arusaamatuse seigaks Euroopa ja USA suhetes, aga võib ka tähistada täiesti uute transatlantiliste suhete algust, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross.
Äratuskell on nii ärakasutatud klišee, et proovida kuulutada Trumpi otsus mitte kutsuda Euroopa Liitu või isegi Euroopa olulisemaid riike (kasvõi Teise maailmasõja võitjaid) läbirääkimistele Putini Venemaaga järjekordseks äratuskellaks, oleks koomiline. Äratuskellad on helisenud vähemalt 2008. aastast saadik ja Euroopa või suurem osa sellest ei ole seni pidanud vajalikuks voodist välja tulla. Nüüd selgus, et tundi on nii palju hiljaks jäädud, et sinna enam ei oodatagi.
Mida Euroopa nüüd teeb, sõltub suurel määral surmahirmust. Täpsemalt selle kohalejõudmise määrast Lääne-Euroopasse. Ida- ja Põhja-Euroopal tunduvad asjad selged olema. Ka brittidel, kes tuleks iga hinna eest edasistesse aruteludesse kaasata.
Loodetavasti ei jää Macroni poolt Pariisi kokku kutsutud „tippkohtumisel“, mis tegelikult on küll Weimar pluss Poola tippkohtumine, domineerima Münchenist kostunud hääled, et „Euroopa kõrvalejätmine on mitte-aktsepteeritav“ või tänitused Euroopa suure sõnavabaduse kinnituseks. See ei puutu nii väga asjasegi.
Aeg avaldusteks on läbi saanud. Euroopa kas suudab ennast kokku võtta ja kehtestada oma mängureeglid või ei suuda.
Kõigepealt. Trump-Putini meeskondade kohtumist Saudi-Araabias ei saa Euroopa pidada rahuläbirääkimisteks, sest rahuläbirääkimisi saavad siiski pidada sõja osapooled. USA ja Venemaa saavad omavahel kokku leppida omavahelisi, aga mitte Ukraina-Vene ega Euroopa-Vene suhteid.
Euroopa võib muidugi „väga mures“ olles oodata, millise kokkuleppe Trump „Euroopale“ Moskvast toob ja siis selle kinni maksta ning seda oma jõududega garanteerida, nagu Washington tundub eeldavat. Aga loodetavasti asi siiski nii haledaks ei kujune.
Ursula von der Leyen tetas Münchenis kavatsusest vabastada EL liikmesriikide kaitseinvesteeringud eelarvedefitsiidi piirangutest. See on esimene hädavajalik samm. Järgnema peavad muidugi ka investeeringud ise.
Me ei tea, mis praegu Saksamaa ja Prantsusmaa juhtide peades toimub. Saksamaa puhul tuleb ilmselt mõelda pigem Friedrich Merzi peale. Ja tema sõnumid on pigem lootustandvad. Macron on alustanud taaskordset Prantsusmaa initsiatiivi, aga kas sellega kaasneb seekord ka reaalne tegevus ja tõepoolest Euroopa kaasamine, on lahtine.
Mida täpselt Euroopa peaks tegema, on vaidluse koht. Loodetavasti ei kujune need vaidlused lõputuks. Üks on selge. Kui Euroopa soovib läbirääkimistel või sõja edasises käigus kaasa rääkida, siis tuleb see positsioon ise võtta, mitte seda teistelt manguda.
Mõned sammud, millega võiks alsutada:
1. Euroopa Liidu tuumarelvaprogramm. Seda võiks Prantsusmaa tuumariigina juhtida. Kaasama peaks kindlasti Ukraina, kellelt tuumarelv julgeoleku tagamise hämaga 1994. aastal ära võeti.
2. Kaitsekulud Euroopa direktiiviga kolme protsendi peale kõigis riikides.
3. Kohustuslik ajateenistus kõigis Euroopa Liidu riikides.
4. Kaitsetööstuse kiire, tsentraliseeritud käivitamine.
5. Relvasüsteemide ja laskemoona range Euroopa standardi sisseviimine.
6. Euroopa „silmade ja kõrvade“, satelliidinduse, sihitamise, kaugtule, luuresüsteemide ülikiire arendamine.
7. Euroopa oma raketikilbi arendamine, selle mida Ameeriklased kord tegid ja siis jälle ei teinud.
8. Ukraina kiirendatud, võimalikult kohene vastuvõtmine Euroopa Liitu.
9. Euroopa-Ukraina läbirääkimisdelegatsiooni moodustamine, kui Ukraina seda veel soovib.
10. Euroopa Liidu esindaja määramine läbirääkimisteks Turmpi, kui vaja siis Putini ja kellega iganes.
Parempoolsed
1 EUR =
1 EUR =
1 EUR =
1 EUR =
1 EUR =